Tere taas!.

Tean, tean. 

On möödunud rohkem, kui oleksin tahtnud, ning nii mõndagi on muutunud. Enne kui alustan konkreetselt omaenese südameasjade kallal närimist, tahaksin ma välja tuua suuremad muutused. Et siis inimesed teatmatusse ei jääks, eriti just need lähedasemad sebrad, kes ei ole minust ammu ammu kuulda saanud.

• Tolle neiuga läks kõik nihu. Purunes ka hing, tirides südame kaasa ning armastuse maitsmise muutis veelgi kibedamaks.
• Juunis sain tööle. Viimaks ometigi!. Pubisse nõudepesijaks, peale selle veel nipet näpet kulub selle töö juurde. Igatahes võin öelda, et töönarkomaania maitse sain suve jooksul juba suhu, hammast see aga verele ei kiskunud. Kes ikka tahaks seda stressi taluda... kuid kui on vaja siis on vaja, mis seal siis ikka.
• Kolisin ka Pärnusse ja nüüd siin ma siis olen. Irjale allüüüriline.
• Rekord I :: 6,5 päeva järjest tööd. Olin tõeline laip selle järel. Sain kolm vaba päeva ning veel nii umbes neli-viis päeva päevase-kahe vahega. 
• Rekord II :: 16,5 tundi järjest tööd. Fun.
• Käisin mingiaeg Unicefi Sinisel Nädalal Pärnus, Rannapargis vabatahtlikuks. Tore oli. Palju uusi ja põnevaid tutvusi. Mis ma siis seal tegin?. Põhikohaga olin Hennamaalingute tegija, Irjale abiks.
• Seal kohtasin Daanit. Inimest, kes kukkust minu jaoks taevast alla. Mõnda aega ei suhelnud ja siis... august tõi veel suurema paugu. Daniilist sai väga oluline osa minu seiklusrikkast elust. 
• Sain tuttavaks niiiiiiiiiiiiii toredate ja fantastiliste inimestega, et ma siiani mõtlen, kas see on olnud ilmsi või unes. Nora. Helena. Marie. Mike. Matu. Taimar. Petsu. Maria. Ja teised, teised ka!.

Nii, suuremad asjad said kirja. Aga nüüd asja juurde. 

+ + + 

Ei teagi, kust alustada, aga see, mida ma tunnen hetkel on käest libisemas. Kõik lubadused, mis sellega järsku kaasnevad, või pigem, mida ma pärast Sheri'ga juhtunut enesele andsin, pudenevad mu väikeste sõrmede vahelt justkui too krõbe liiv, jättes mind veelgi sügavamale kõrbe. 

        Oh kurat, kuidas ma kardan Kardan nii kohutavalt just seda painet, mis kaasneb äraütlemisega. Ja mitte ainult sellega. Piina, mis tuleb, kui ma hakkan ära kukkuma. Teate küll, mida see tähendab, eks?. Tõenäoliselt mitte... Olgu, et ennast mitte petta, eks ma tunnistan avalikult ja isegi, kui kogu minu praegune tegu on kummastavalt kohmetu ning tobe, ütlen, et hakkan D'i ära armuma. Ja see pisike tüdruk minus vabiseb kui sügisene haavaleht, hirmust edasise ees.

        Kolme viimase aasta jooksul on mu süda peenemaist hakklihamasinast kolmel korral nii korralikult läbi lastud, et sellest on järel vaid üks kohutav põud. Hirm vajutab mu sügavasse kuristikku, ning millegipärast ei aita ka see, kui ma korrutan, et kõik läheb hästi. Kõik läheb hästi, sest D. on võrratu nii seest kui ka väljast. Aga... ja siit see taas läheb. Enesele vastu vaidlemine. Eks me kõik vaidle kõige rohkem iseenditega, sinna ei saa midagi parata. Iseendeid me tunneme kõikidest kõige paremini, isegi, kui me silma kinni pigistame või kõige kuumemaid sütesid vaigistada püüame. 

        Ja nüüd ma siin siis olen. Hirmu eest pead liiva alla peites, isegi kui ma tean ise väga hästi, et hirm on üks kõige suuremaid blokeeringuid ühe olendi eksistentsis. See on üks minu elumotosid, kuid hambaid krigistades ning pisaraid tagasi hoides kibelevad minu sõrmed alkoholi järele. Üks suurimaid sõltuvusi, millest ei vabane ma vist ealeski, kuid siiski on olnud juba mõnda aega kontrolli all. Ei tohi. Ei saa ja ei või.

        Minu Kõrgem Mina haarab sellest väikeselt tüdrukul minu sees kratist kinni ja raputab. Raputab kõvasti ning siis embab, lausudes :: 

            "Võta end kätte. Võta see süda sellest saapasääre sügavikust välja ning aseta oma õigele kohale tagasi. Sa saad sellega hakkama, plikake. Ma usun sinusse. Sinu ümber on nii palju inimesi, kes usuvad sinusse ja armastavad, austavad sind just sellisena nagu sa oled. Ära sulge end uste taha, kuhu sa võid ise ära kaduda. Sa oled fantastiline, sa oled just selline eriline ja särav hing, keda tahetaksegi hoida. Niisiis, lase end hoida, ära keela ja ära hakka vastu armu keeltele. Emba seda ning anna oma hirmudele tappa!."

        Ta pühib tüdrukukese õhetavad põsed pisaraist kuivaks ning embab veel kord tugevasti. Pisike noogutab, ning lõpuks naeratab, pilgutades oma erivärvi silmi ja öeldes :: "Aitäh!"

        Tavaliselt on olnud ikka nii, et inimesed tulevad minu juurde öeldes neidsamu sõnu, mida ma täna ühele teisele inimesele ütlesin. Just nüüdsama, kui ta võttis mind vaevaks ära kuulata. Isegi, kui me mingil tasandil täiesti võõrad oleme, aga eks ole ju ikka nii, et tuttavale või võõrale on enda südant või muret puistata palju lihtsam. "Ma ei tea, miks ma sulle seda kõike räägin." 

        Igatahes, aitäh sulle, sõber. (:

Ning aitäh ka Elizabeth'ile, kes võttis kätte ja saatis mulle mu elu pikima sõnumi, mille ma kelleltki üleüldse saanud olen. Eks selleks ongi olemas need kõige kõige paremad, kes teavad, et ükskõik mis :: nemad on minule olemas just nii nagu mina olen neile olemas. ^^

        Kõik ühe eest ja üks kõigi eest, eks?.

Tean ka öelda, et on palju teiesi, kes on sarnases tunneteemotsioonis olnud ja viibinud. Mitte just samas, sest iga inimese enda elurada on teistsuguseid kogemusi täis, aga vähemalt me suudame selle sarnasusega üksteisele vähemalgi määral jagada. Jagada hirmu deemonitega võitlemist ning ehk nii hakkab meil kõigil jagajatel mingilgi määral kergem...

R.