Ükskõik, kuidas ma end ka rahustada ei püüaks, ikka jõuab asi enesepiinamiseni. "Kurat, tüdruk, lõpeta see hinge kallal närimine," kordab üks hääl üha uuesti ja uuesti mu kuklas, nii et lõpuks sellele äsada tahaks.
Või käenukid seina, sõrmenukid marraskile.
Voolaku.
Las too veri voolaku.
Tume ja piinadest härmas.
Kasvõi tulevikunägemustele terviseks.
Stress närib selgroo kallal, lutsutades kõik kondid puhtaks. Oh seda rõõmu!. "Lõikuslõimed"'e kirjutamine hoiab kõik paigal, hoiab laviinil langemast. Mõtted tuleb paigale taguda.
Kõik saab ju korda?.
No comments:
Post a Comment