"Sa unustasid suudelda mu hinge..."

& seda ta tõesti unustas, sest kõik see ilus asi sai otsa ja Rändaja taaskord kõrvetada. 

Tahaks karjuda ja karjun ka...

Minge kõik kah persse!.

Ja ikka satun temaga kokku täiesti elukummalistes kohtades.

Küllap saab see paratamatu olema, sest eks me liigu ju suhteliselt samas seltskonnas.

Aga ma ei taha ta kallistusi ja ma ei taha näha, nagu meie vahel poleks olnud mitte miskit.

Nagu ta oleks just vabanenud kohutavast ja painavast koormast.

Ma võin, ausalt, ma saan ka hakkama selle teesklusega, kuid minagi olen inimene ja minulgi on oma väärikus.

Ja pealegi, ma ei valeta. 

See oleks mõttetu mäng. Mingisugune ajuvaba jauramine, mis ei anna mitte kui midagi.

Ei talle, sulle ega minulegi.

Äh, mis seals ikka.

Juhtus mis juhtus.

Oli tore ja fun, aga kõigel millel on algus on ka lõpp, iseasi kas see lõpp tuleb varem või hiljem.

& iga algus on teistmoodi, nii on ka lõppude puhul.

Ehk siis.

Ei jää morjendama ja heitmõtteid embama.

Liigun edasi, sest siit saabki ainult edasi minna, sest kui jääda paigale ja manduma, kaotad lõpuks iseenda ära.

R.