Linn kui unenägu,
igikestev udulummus.
Kaardistamata rännakud.

Kas tead, kuhu viib me tee?.

Idioodid hanereas,
saatusest kokku sõlmitud,
valusaks tikitud.
Kehasoojust igatsevaks.

Puude haralised sõrmed
püüavad unustatud vihmapiisku,
võrgutades hägust silmapiiri.

Ehk täna õnnestub leida
       vabadust me tiibadesse?.

Kuid koormat seljas kanname.
Kogukonna hukkamõistu ja hoolt,
koguneb, kuid kunagi ei kahane.

R.
26.10.2011