STEVE HACKETT - In Memorian
Elul on väga huvitavad, kuid pealetükkivaid tahtmisi sind nurka suruda; sind selgemail päeval vihma alla lükata, ninapidi porri; või kuidas sind rohkemate ja rohkemate katsumustega materdada, visates su teele nii mõndagi karastavat. Edasine on sinu teha, millised tööriistad sa võtad kasutusele, või kas üldse. Ehk valid hoopis paljakäsi noist varitsevaist ohtudest läbi, murrad kaela või paar, et vaid ellu jääda.
See kõik on õpetanud ka abi küsima või vastu võtma, sest sellest teekonnast sa üksi läbi ei raiu. Su tahtejõud jääb nälga, jalad juurduvad maasse, horisont langeb tolmu, ning meelitavad laenuhaid võivad võtta selle viimasegi.
Näiteks.
Kuutõbine mõistukõne.
Rändaja üks ebanormaalsemaid oskusi, mis end vahetevahel näitab. Peale selle, et suudab end alatasa kusagile ajuvabadesse kohtadesse ära vigastada või lüüa, või end mööda siledat põrandat, maapinda siruli visata. Enda jala taha komistada, kuid pole hullu. Talle teeb see ainult nalja. Küll toriseb ja koriseb natukene aega, aga ega see kaua teda kinni hoia, sest naeruga saab kõigest üle...
+ + +
PATRICK WOLF - Tristan
Iseendaga läbi saamine on oluline, eks?.
Ja isegi, kui vahetevahel tuleb Iseendast lahku minna, et saada paremaks ja tugevamaks... siis tuleb see ainult kasuks, eks?. Hakkasin sellele mõtlema, kui olin Mikey blogist ühte jutukest lugenud. Jäi sisse püsima, ning eks see olegi hea asi, kui miski, mida keegi on oma käe järgi voolanud ja see jääb end sulle meenutama, pannes mõtterägastikke sügavamini juurdlema elukäikude üle.
Lahusolekus ei ole midagi halba, sest kui te kaks taas kohtute. Kaks, kolm, neli, sel ei ole tähtsust. Te jagate kõike, tuhlate läbi pööningutest ja äikesetormidest, päikesest ja soojadest embustest. Lähete läbi teineteise muredest ja vapustavatest kogemustest, saades nii taas lähedasemaks. Lähedasemaks kui enne, õppides üksteise teid ja verd. Õppides üksteis vigu ja saladusi, sest tegelikult mitte ükski saladus ei ole kunagi see õige saladus...
Emade & isadega suhtlemisel, eriti kui sa neist enam sõltu ja üritad nii hästi kui oskad ise toime tulla, isegi kui elad vahetevahel suust suhu, almuseid küsimatta. Kuid... sellistel hetkedel pead endal lihtsalt uhkuse alla neelama ja kui vaja, nööri-ketiga laternaposti külge siduma.
+ + +
ANGUS AND JULIA STONE - Big Jet Plane
Taaskord on tulnud aeg, kus väljaminnes, ei... juba ärgates, kui teised inimesed on ümber, tõmban ma tolle kenasti naeratava ja särava näomaski ette. Jah, kõik on hästi, kõik on suurepärane, ja tegelikult ongi, vähemalt osa sellest. Raske on inimestele rääkida, mis toimub ja mis juhtunud on, sest jällegi on seesama mõte minus idanemas, et neil on omad elud ka (Ja, jaa, ma tean, et jagamine teeb asja kergemaks, aga see ei võta minu pisaraid ära.) ning omad probleemid. Lohutan end, et siin ilmas on palju rohkem inimesi, kel on palju hullemad elud ja palju suuremad mured, ning minu omad on nende kõrval tühised, kuid siiski... need on minu omad, ja minul tuleb nendega tegeleda...
Need on need, mis olen iseendale ise tekitanud. Need, millest tuleb jagu saada ja lahti sõlmida, kuid häving on juba tehtud. Edaspidi tulevad nad teiste silmis mind ikka ja jälle kummitama, tuletades meelde, et nii ei ole õige käituda, seega ma parem maksan ilusasti oma arved ja üürid ära ning pigem tunnen magu kokku kuivamas vastu oma selgroogu. Ei, ei... ma ei tee seda dramaatilisemaks, vaid räägin asjust just nii nagu nad on ja võibolla ka olema hakkavad.
On aeg suureks saada. "Täiskasvanuks". Kõndida vastu noile katsumustele, mida mulle pakutakse ning võtta oma värisev süda saapasäärest välja ja lajatada keset arvelauda. Ma saan hakkama, saan hakkama ja elan edasi. Ei luba end tormidel maha murda, tõmban jalad juurte vahelt välja ja sammun edasi, ükskõik mis.
Ei anna alla, sest lubasin endale ja lubasin ka Emale. Lubasin taevale ja lubasin Gaiale. Lubasin...
Ma saan ju hakkama, eks?.
No comments:
Post a Comment