Tere taas, mu kallid lugejad, kes ehk on nüüdseks juba ära kadunud, justnagu mina isegi. Elukeeristesse ja raskete uste vahele. Pole hullu, üldse pole hullu. Tasapisi katsun selle lehe ka üles äratada. Vaikselt kusagil hingesoppides oligi kripeldama jäänud, mis seal siis ikka.
Mis siis ka toimunud on?.
No, esiteks ja kõikse suurem löök minu isikliku elumaastikul oli armumine järjekordsesse naissoost isikusse, kes küll teiselpool maakera elab. Ja siiani, siiani ei ole see mind rahule jätnud, ning järab ja järab minu sees. Temake, aga, on edasi liikunud, ning ei teadnudki kas see oli armastus mis tema minu suhtes tundis, kuid kui asi lõppes sama kiirelt kui algas, et isegi kui 'tulevikus' saan kellegi teisega kokku olema, ega temast see kadeduse pisik kusagile kao. Olgu, on kuidas on, aga ega selline tundmine ju nõnda kiirelt kusagile ei kao. Võib ignoreerida, või vähemalt üritada, see tunnetus jääb sinuga siiski kaasa, tee milliseid suurtükke mis tahad.
Teiseks, ei ole juba head mõned kuud alkoholi tarvitanud, enamasti tervislikel põhjustel. Ega see on tegelikult vaid hea, ja ausalt, ega mingisugust erilist isu ka ei ole enam ammu-ammu. Valu on siiski üheks kõige suurimaiks õpetajaks.
Kolmandaks, usinasti on Inglise keeles jutukesi, miniatuure ja poeeme/laulusõnu kirjutatud. Samuti on ka erinevate kunstiliste vägitükkide kallal õngitsetud, ning on paljuga hakkama saadudki. Järgmine etapp oleks mõned ära müüa, värve, pintsleid ja molberte osta ning korralikult tööle hakata.
Selle 'armastuse' tõttu olen loobunud igasugustest rumalatest lootustest, kuid vahel on nii mõnus, kui keegi nõndamoodi tähelepanu pöörab, ning meeldival määral flidribki. Mmmm...
Tööd otsin senini. Aitab. Ei jaksa puhata, kuid hoovipeal nokitsemine on vähemalt midagigi, mida teha. Pakub rõõmu ja joovastust.
Olgu, las jääb hetkel.
Kohtume hiljem, kullakesed.
Rändaja.
No comments:
Post a Comment