Korea Hip-Hoppi

TOP - Turn It Up Now

GD&TOP - Knock Out

Parim!.

2NE1 - I AM THE BEST

(Korea popbänd.)

See lugu andis kohutavalt hea jõu ja enesekindluse boosti hetkel. 

Kaasaarvatud see video!. Nii tugev ja võimukas.

Pealegi on selle rütm nii kaasahaarav ja tantsurikas, et paneb keha kohe liikuma.

[CL] I am the Best
I am the Best
I am the Best
I am the Best
Th-th-the Best

Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Oh my god

[BOM] Whoever looks at me can see I’m kind of a killer
alright
This body is second to no one
alright

[DARA] You’re following behind me but
I’m only running forward
I jump on top of the table you’re sitting at
I don’t care

[CL] If you touch me you won’t be able to handle it
I’m hot hot hot hot fire
Before I flip something over
Please can someone stop me

[MINJI] I open my closet and
Put on the freshest outfit
The reflection of my face in the mirror
I carefully check it over
Right now it’s 8
I’m supposed to meet up at 8:30
Tonight I set out with bold steps

[CL] I am the Best
I am the Best
I am the Best
I am the Best
Th-th-the Best

[MINJI] Whoever looks at me can see I’m kind of fabulous
alright
Even if you were me, you’d be envious of this body
alright

[BOM] Guys are turning around to look at me
Girls are following me
Being looked down on in the spot
I’m sitting at, every day is tiring

[DARA] Pretending to be an athlete, this snobby
Clumsy Playa
Like you’re a flat tire
I’ll dump you good for people to see

[CL] I refuse to be compared
I’m telling you the truth
If we’re talking about my value, I’m a
Billion dollar baby

People who know a thing or two
They all know it so ask them
Grab anyone and ask them
Who is the best

I am the best
I am the best
I am the best
I am the best

[CL] Who? You are better than me?
No no no no na na na na
Who? You are better than me?
No no no no na na na na
Who? You are better than me?
No no no no na na na na
Who? You are better than me?
No no no no na na na na

Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Bam Ratatata Tatatatata
Oh My God

Udulinna Püünise Põrgus

Eile õhta oli üsna sündmusterohke.

Ühe tuttava rännakud Hispaanias olid pooleli jäänud, ja ma mitte aimatagi ei osanud, et teda Eestimail mõnda aega polnud. Viisakas ja nunnu nagu too noor härrasmees ikka on.

Peale tööd kohtusime Reelikaga, et mu südamelt natukene mõranenud leivakoorukesi lahata ja jagadagi, ehk. Ilm püsis jätkuvalt müstiline ja udune ning terve hilisõhtu seiklesime justkui uneilmades. Suundusime Endlasse, Teatrikohvikusse, kust üsna peagi saime sappa nii Elvo, kui ka Taaveti ja Preediku. Vohh!.

+ + + 

"IDIOOT"

(Dostojevski romaani ainetel, Eesti film, 2011)

Esimesed kaadrid tuletasid meelde Andrey Tarkovskiy' filmi "Stalker", edasisesse keerdus sisse Tarantinolikku järelmaitset ja järsku tundmust. Hämaruses istuvad inimesed kadusid minu ümbert, ja minu hingav olemus sai selle filmiga üheks. Lõpmatuseni. Tunneli lõpuni ja sealt rongiga edasi. Kõik kadus mu seest. Äsjane südamevalu lahtus suitsusõlmedesse ekraanilt, sealhulgas. Üle pika aja ma actually tundsin, kuidas aju ja mõttetaju puhkavad, hingavad filmi elurütmiga kõrvuti, teineteise embuses.

Eesti keelgi ei kõlanud "Idioodi" puhul ülearusena. See oli puhas. Ilus. Karge ja mõnus.

+ + +

Kogu tolle filmi olemus kummitab mind nüüd, nüüd, kus ma istun tööjuures ja põlveotsast seda kõike ette kirjutan, sest kuidagi mitte ei jaksa, ei tahagi teadvusetult molutada.

Olgu.

Kui olime jäänud viimasteks külastajateks garderoobi, märkasime tuttavaid nägusid. Taimar, Petsu ja Armin. Riided seljas ja valmis lahkuma, kalpsas nurga tagant välja Daniil, näol särav naeratus, justkui tõesti, TÕESTI polnud mitte midagi nende ~ kahe kuu jooksul toimunud meie vahel. Justkui mind oleks klaasist müüri taha suletud, ning seal ma seisan... mitte millestki enam aru ei saa. Aga... pärast seda, kui ta oli mind kallistanud, mõistsingi et ei taha tema puudutusi enam. Ei taha näha ega kuulda. Olen turris, tige ja härma on jäänud taas mu süda. Tahan vaid ruumi ja aega. Et maha rahuneda. Et sellest müürist läbi tungida, või hoopiski ringiga minna ja endale, just ENDALE teine tee ja eluolu leida. 

Niisiis.

Liikusime edasi.

Viies Villem, kus sai ka filmi üle pikalt arutletud ja mõtiskletud, lisaks üleüldised meelelised ja huvitavaid teemasid läbi räägitud. 

Ükskõik mis ja ükskõik kuhu, udu jäi ikka paigale. 

Isegi pärast Taavetist ja Preedikust lahku minnes.

Isegi pärast Veerevat ja Reelikat teele saates.

Pärast hingematvas rõskuses koju jalutades.

+ + + 

Olen lõpuks oma Muusa tagasi saanud.

Kunagi oli ta ühe inimese sees, siis aga jätkus ta iseseisva jõuna, ning lõpuks...

... ta põgenes mu juurest.

Arusaadav. Oleksin ise samamoodi tuhatnelja punuma pistnud.

Olin kohutav inimvare. Aastaid ja aastaid. 

Inimvare, kes hävitas end mõtlematult ja kummalise mõnuga.

Alkohol. Valuvaigistid. Aspirin. Alkohol. Alkohol. Valuvaigistid. Alkohol.

Ma neelasin surma vabatahtlikult.

Mind ei peatanud mitte miski, liikusin vooluga kaasa, olles sõltuvuses valest "vabadusest".

Vabadusest, mis oli vaid illusioon; mõõtmatu käega katsumatu allikas, kuid ma siiski jooksin selle saba järele, täiesti pimesi; sest reaalsus oli liiga ere ja vali, liialt valus.

Olin sõltuvuses sellest maitsest mu suus, kehas, meeles ja vaimus.

Kas tead, millest ma räägin?.

Kas aimad õigesti?.

Võibolla...

... aga võibolla ka mitte.

Kadunud olemise maitse.

Ei olnud päeva, mil oleksin pedestalile astunud, eteldes noidsamu küsimus ikka ja taas.

Kuhu ma suundun?.

Mida ma tegelikult tahan?.

Kes on minu tõelised sõbrad?.

Elu või surm?.

Surm või elu?.

Mis?. Miks?. Millal?. Kuidas?.

Kes?. Kes ma tegelikult olen?.

Olin kaitsetu, kuigi mängisin vastupidist.

Hunt lambakarja keskel, kel rauast sõrad ja suu.

Ma ei ole üldiselt kergelt mõjutatav loomus, kuid sellel ajastul lubasin ma end käest ja lubasin sel kõigel minna. Andsin ära. Andsin alla. 

Ma olin ropp ja ma olin tume.

Patustaja iseenese õnne, rõõmude ja heaolu vastu.

See kõik kestis kuni valju rahmakaga sai vastu sügaviku põhja end kukutatud. Olin juba eelnevalt seal käinud, sagedase külalisena oli minule eraldi laud ja toolgi valmis pandud, kuid...

... sellesse kõige erilisemasse ei olnud ma veel jõudnud, kuni tolle hetkeni. 

Põhjatumasse põrgusse olin ma kutsutud ekspressrongiga.

Sel "ümbersünni" ajal olin valusalt karm ja aus iseendaga. Julmem, kui siin ettekandes. Mul lihtsalt ei jäänud muud üle, sest nii nagu see varem oli olnud ei saanud enam kesta. Siis. Saabus päev, kui kaitseinglid seadsid mu valiku ette. Ma olin seda oodanud, ja enam ei olnud valikut nii raske teha.

Elu või surm?.

Elu.

Ja see on olnud senini kõige õigem otsus, mida mul on tulnud langetada. 

Nüüdseks on elujanu kasvanud möirgavaks tiigriks, ja mitte miski ei saa mind tõesti enam peatada.

Ja sedagi vaid positiivsuse ja optimismi võtmes. Ikka ja alati.

Kõike paremat soovides,

Rändaja.

Ta on mitme näoga mees.
Mees, kes käib udusse radu kõndimas.
Sõnadeta kaluritega juttu puhumas.
Looduse rõhuvat ilu
              kaamerasilma püüdmas;
justkui liblikas suvisel kesapõllul,
paljajalu ja rõõmust huilates.

R.
26.10.2011

PS. Aitäh, Taavet M., et mulle Muusa tagasi tõid.

Idiot Pilot - Silent Film

Linn kui unenägu,
igikestev udulummus.
Kaardistamata rännakud.

Kas tead, kuhu viib me tee?.

Idioodid hanereas,
saatusest kokku sõlmitud,
valusaks tikitud.
Kehasoojust igatsevaks.

Puude haralised sõrmed
püüavad unustatud vihmapiisku,
võrgutades hägust silmapiiri.

Ehk täna õnnestub leida
       vabadust me tiibadesse?.

Kuid koormat seljas kanname.
Kogukonna hukkamõistu ja hoolt,
koguneb, kuid kunagi ei kahane.

R.
26.10.2011

"Sa unustasid suudelda mu hinge..."

& seda ta tõesti unustas, sest kõik see ilus asi sai otsa ja Rändaja taaskord kõrvetada. 

Tahaks karjuda ja karjun ka...

Minge kõik kah persse!.

Ja ikka satun temaga kokku täiesti elukummalistes kohtades.

Küllap saab see paratamatu olema, sest eks me liigu ju suhteliselt samas seltskonnas.

Aga ma ei taha ta kallistusi ja ma ei taha näha, nagu meie vahel poleks olnud mitte miskit.

Nagu ta oleks just vabanenud kohutavast ja painavast koormast.

Ma võin, ausalt, ma saan ka hakkama selle teesklusega, kuid minagi olen inimene ja minulgi on oma väärikus.

Ja pealegi, ma ei valeta. 

See oleks mõttetu mäng. Mingisugune ajuvaba jauramine, mis ei anna mitte kui midagi.

Ei talle, sulle ega minulegi.

Äh, mis seals ikka.

Juhtus mis juhtus.

Oli tore ja fun, aga kõigel millel on algus on ka lõpp, iseasi kas see lõpp tuleb varem või hiljem.

& iga algus on teistmoodi, nii on ka lõppude puhul.

Ehk siis.

Ei jää morjendama ja heitmõtteid embama.

Liigun edasi, sest siit saabki ainult edasi minna, sest kui jääda paigale ja manduma, kaotad lõpuks iseenda ära.

R.

ANGUS & JULIA STONE - You're The One That I Want

[cover]

17. oktoober. 2011

STEVE HACKETT - In Memorian

Elul on väga huvitavad, kuid pealetükkivaid tahtmisi sind nurka suruda; sind selgemail päeval vihma alla lükata, ninapidi porri; või kuidas sind rohkemate ja rohkemate katsumustega materdada, visates su teele nii mõndagi karastavat. Edasine on sinu teha, millised tööriistad sa võtad kasutusele, või kas üldse. Ehk valid hoopis paljakäsi noist varitsevaist ohtudest läbi, murrad kaela või paar, et vaid ellu jääda.

        See kõik on õpetanud ka abi küsima või vastu võtma, sest sellest teekonnast sa üksi läbi ei raiu. Su tahtejõud jääb nälga, jalad juurduvad maasse, horisont langeb tolmu, ning meelitavad laenuhaid võivad võtta selle viimasegi.

        Näiteks.

Kuutõbine mõistukõne.

Rändaja üks ebanormaalsemaid oskusi, mis end vahetevahel näitab. Peale selle, et suudab end alatasa kusagile ajuvabadesse kohtadesse ära vigastada või lüüa, või end mööda siledat põrandat, maapinda siruli visata. Enda jala taha komistada, kuid pole hullu. Talle teeb see ainult nalja. Küll toriseb ja koriseb natukene aega, aga ega see kaua teda kinni hoia, sest naeruga saab kõigest üle...

+ + +

PATRICK WOLF - Tristan

Iseendaga läbi saamine on oluline, eks?.

Ja isegi, kui vahetevahel tuleb Iseendast lahku minna, et saada paremaks ja tugevamaks... siis tuleb see ainult kasuks, eks?. Hakkasin sellele mõtlema, kui olin Mikey blogist ühte jutukest lugenud. Jäi sisse püsima, ning eks see olegi hea asi, kui miski, mida keegi on oma käe järgi voolanud ja see jääb end sulle meenutama, pannes mõtterägastikke sügavamini juurdlema elukäikude üle.

Lahusolekus ei ole midagi halba, sest kui te kaks taas kohtute. Kaks, kolm, neli, sel ei ole tähtsust. Te jagate kõike, tuhlate läbi pööningutest ja äikesetormidest, päikesest ja soojadest embustest. Lähete läbi teineteise muredest ja vapustavatest kogemustest, saades nii taas lähedasemaks. Lähedasemaks kui enne, õppides üksteise teid ja verd. Õppides üksteis vigu ja saladusi, sest tegelikult mitte ükski saladus ei ole kunagi see õige saladus...

        Emade & isadega suhtlemisel, eriti kui sa neist enam sõltu ja üritad nii hästi kui oskad ise toime tulla, isegi kui elad vahetevahel suust suhu, almuseid küsimatta. Kuid... sellistel hetkedel pead endal lihtsalt uhkuse alla neelama ja kui vaja, nööri-ketiga laternaposti külge siduma.

+ + +

ANGUS AND JULIA STONE - Big Jet Plane

Taaskord on tulnud aeg, kus väljaminnes, ei... juba ärgates, kui teised inimesed on ümber, tõmban ma tolle kenasti naeratava ja särava näomaski ette. Jah, kõik on hästi, kõik on suurepärane, ja tegelikult ongi, vähemalt osa sellest. Raske on inimestele rääkida, mis toimub ja mis juhtunud on, sest jällegi on seesama mõte minus idanemas, et neil on omad elud ka (Ja, jaa, ma tean, et jagamine teeb asja kergemaks, aga see ei võta minu pisaraid ära.) ning omad probleemid. Lohutan end, et siin ilmas on palju rohkem inimesi, kel on palju hullemad elud ja palju suuremad mured, ning minu omad on nende kõrval tühised, kuid siiski... need on minu omad, ja minul tuleb nendega tegeleda...

Need on need, mis olen iseendale ise tekitanud. Need, millest tuleb jagu saada ja lahti sõlmida, kuid häving on juba tehtud. Edaspidi tulevad nad teiste silmis mind ikka ja jälle kummitama, tuletades meelde, et nii ei ole õige käituda, seega ma parem maksan ilusasti oma arved ja üürid ära ning pigem tunnen magu kokku kuivamas vastu oma selgroogu. Ei, ei... ma ei tee seda dramaatilisemaks, vaid räägin asjust just nii nagu nad on ja võibolla ka olema hakkavad. 

On aeg suureks saada. "Täiskasvanuks". Kõndida vastu noile katsumustele, mida mulle pakutakse ning võtta oma värisev süda saapasäärest välja ja lajatada keset arvelauda. Ma saan hakkama, saan hakkama ja elan edasi. Ei luba end tormidel maha murda, tõmban jalad juurte vahelt välja ja sammun edasi, ükskõik mis. 

Ei anna alla, sest lubasin endale ja lubasin ka Emale. Lubasin taevale ja lubasin Gaiale. Lubasin...

Ma saan ju hakkama, eks?.

15. oktoober. 2011

Ükskõik, kuidas ma end ka rahustada ei püüaks, ikka jõuab asi enesepiinamiseni. "Kurat, tüdruk, lõpeta see hinge kallal närimine," kordab üks hääl üha uuesti ja uuesti mu kuklas, nii et lõpuks sellele äsada tahaks.

Või käenukid seina, sõrmenukid marraskile.
Voolaku.
Las too veri voolaku.
Tume ja piinadest härmas.
Kasvõi tulevikunägemustele terviseks.

Stress närib selgroo kallal, lutsutades kõik kondid puhtaks. Oh seda rõõmu!. "Lõikuslõimed"'e kirjutamine hoiab kõik paigal, hoiab laviinil langemast. Mõtted tuleb paigale taguda.

Kõik saab ju korda?.

15. oktoober. 2011

Hommikutaevas seilab tasa-tasa,
läbi praksuva päikesetõusu.

Need maad ei kuulu kellegile,
sest pilvi keegi tegelikult osta ei jõua.
Ei õigeid sõpru, turvatunnet, armugi.

27. september. 2011

Lind, kes on puuri püütud,
kärbitud tiivul püüab lootust.
Kadunud ja tundmatu.

Laul mu põues on vaiki.
Öö sulgeb end koomale.

Suvi, 2010

Sinu silmad jätsid jälje minu hinge,
ja siiski ütlesid hüvasti.
Öeldes, et ei tea mis värvi on armastus,
andsin alla, lüües põlved asfaldi.

Puhtad inglitiivad põlesid tumedaks,
kui püüdsin omaenese rada leida pimesi.
Ei olnud lootust leida paradiisiaeda,
kasvõi korrakski valgust kaeda.

Läbi möirgava elutormi kasvasin
               tugevamaks
                    ilma sinuta.

R.
[Sherist.]

Tere taas!.

Tean, tean. 

On möödunud rohkem, kui oleksin tahtnud, ning nii mõndagi on muutunud. Enne kui alustan konkreetselt omaenese südameasjade kallal närimist, tahaksin ma välja tuua suuremad muutused. Et siis inimesed teatmatusse ei jääks, eriti just need lähedasemad sebrad, kes ei ole minust ammu ammu kuulda saanud.

• Tolle neiuga läks kõik nihu. Purunes ka hing, tirides südame kaasa ning armastuse maitsmise muutis veelgi kibedamaks.
• Juunis sain tööle. Viimaks ometigi!. Pubisse nõudepesijaks, peale selle veel nipet näpet kulub selle töö juurde. Igatahes võin öelda, et töönarkomaania maitse sain suve jooksul juba suhu, hammast see aga verele ei kiskunud. Kes ikka tahaks seda stressi taluda... kuid kui on vaja siis on vaja, mis seal siis ikka.
• Kolisin ka Pärnusse ja nüüd siin ma siis olen. Irjale allüüüriline.
• Rekord I :: 6,5 päeva järjest tööd. Olin tõeline laip selle järel. Sain kolm vaba päeva ning veel nii umbes neli-viis päeva päevase-kahe vahega. 
• Rekord II :: 16,5 tundi järjest tööd. Fun.
• Käisin mingiaeg Unicefi Sinisel Nädalal Pärnus, Rannapargis vabatahtlikuks. Tore oli. Palju uusi ja põnevaid tutvusi. Mis ma siis seal tegin?. Põhikohaga olin Hennamaalingute tegija, Irjale abiks.
• Seal kohtasin Daanit. Inimest, kes kukkust minu jaoks taevast alla. Mõnda aega ei suhelnud ja siis... august tõi veel suurema paugu. Daniilist sai väga oluline osa minu seiklusrikkast elust. 
• Sain tuttavaks niiiiiiiiiiiiii toredate ja fantastiliste inimestega, et ma siiani mõtlen, kas see on olnud ilmsi või unes. Nora. Helena. Marie. Mike. Matu. Taimar. Petsu. Maria. Ja teised, teised ka!.

Nii, suuremad asjad said kirja. Aga nüüd asja juurde. 

+ + + 

Ei teagi, kust alustada, aga see, mida ma tunnen hetkel on käest libisemas. Kõik lubadused, mis sellega järsku kaasnevad, või pigem, mida ma pärast Sheri'ga juhtunut enesele andsin, pudenevad mu väikeste sõrmede vahelt justkui too krõbe liiv, jättes mind veelgi sügavamale kõrbe. 

        Oh kurat, kuidas ma kardan Kardan nii kohutavalt just seda painet, mis kaasneb äraütlemisega. Ja mitte ainult sellega. Piina, mis tuleb, kui ma hakkan ära kukkuma. Teate küll, mida see tähendab, eks?. Tõenäoliselt mitte... Olgu, et ennast mitte petta, eks ma tunnistan avalikult ja isegi, kui kogu minu praegune tegu on kummastavalt kohmetu ning tobe, ütlen, et hakkan D'i ära armuma. Ja see pisike tüdruk minus vabiseb kui sügisene haavaleht, hirmust edasise ees.

        Kolme viimase aasta jooksul on mu süda peenemaist hakklihamasinast kolmel korral nii korralikult läbi lastud, et sellest on järel vaid üks kohutav põud. Hirm vajutab mu sügavasse kuristikku, ning millegipärast ei aita ka see, kui ma korrutan, et kõik läheb hästi. Kõik läheb hästi, sest D. on võrratu nii seest kui ka väljast. Aga... ja siit see taas läheb. Enesele vastu vaidlemine. Eks me kõik vaidle kõige rohkem iseenditega, sinna ei saa midagi parata. Iseendeid me tunneme kõikidest kõige paremini, isegi, kui me silma kinni pigistame või kõige kuumemaid sütesid vaigistada püüame. 

        Ja nüüd ma siin siis olen. Hirmu eest pead liiva alla peites, isegi kui ma tean ise väga hästi, et hirm on üks kõige suuremaid blokeeringuid ühe olendi eksistentsis. See on üks minu elumotosid, kuid hambaid krigistades ning pisaraid tagasi hoides kibelevad minu sõrmed alkoholi järele. Üks suurimaid sõltuvusi, millest ei vabane ma vist ealeski, kuid siiski on olnud juba mõnda aega kontrolli all. Ei tohi. Ei saa ja ei või.

        Minu Kõrgem Mina haarab sellest väikeselt tüdrukul minu sees kratist kinni ja raputab. Raputab kõvasti ning siis embab, lausudes :: 

            "Võta end kätte. Võta see süda sellest saapasääre sügavikust välja ning aseta oma õigele kohale tagasi. Sa saad sellega hakkama, plikake. Ma usun sinusse. Sinu ümber on nii palju inimesi, kes usuvad sinusse ja armastavad, austavad sind just sellisena nagu sa oled. Ära sulge end uste taha, kuhu sa võid ise ära kaduda. Sa oled fantastiline, sa oled just selline eriline ja särav hing, keda tahetaksegi hoida. Niisiis, lase end hoida, ära keela ja ära hakka vastu armu keeltele. Emba seda ning anna oma hirmudele tappa!."

        Ta pühib tüdrukukese õhetavad põsed pisaraist kuivaks ning embab veel kord tugevasti. Pisike noogutab, ning lõpuks naeratab, pilgutades oma erivärvi silmi ja öeldes :: "Aitäh!"

        Tavaliselt on olnud ikka nii, et inimesed tulevad minu juurde öeldes neidsamu sõnu, mida ma täna ühele teisele inimesele ütlesin. Just nüüdsama, kui ta võttis mind vaevaks ära kuulata. Isegi, kui me mingil tasandil täiesti võõrad oleme, aga eks ole ju ikka nii, et tuttavale või võõrale on enda südant või muret puistata palju lihtsam. "Ma ei tea, miks ma sulle seda kõike räägin." 

        Igatahes, aitäh sulle, sõber. (:

Ning aitäh ka Elizabeth'ile, kes võttis kätte ja saatis mulle mu elu pikima sõnumi, mille ma kelleltki üleüldse saanud olen. Eks selleks ongi olemas need kõige kõige paremad, kes teavad, et ükskõik mis :: nemad on minule olemas just nii nagu mina olen neile olemas. ^^

        Kõik ühe eest ja üks kõigi eest, eks?.

Tean ka öelda, et on palju teiesi, kes on sarnases tunneteemotsioonis olnud ja viibinud. Mitte just samas, sest iga inimese enda elurada on teistsuguseid kogemusi täis, aga vähemalt me suudame selle sarnasusega üksteisele vähemalgi määral jagada. Jagada hirmu deemonitega võitlemist ning ehk nii hakkab meil kõigil jagajatel mingilgi määral kergem...

R.