Eile õhta oli üsna sündmusterohke.
Ühe tuttava rännakud Hispaanias olid pooleli jäänud, ja ma mitte aimatagi ei osanud, et teda Eestimail mõnda aega polnud. Viisakas ja nunnu nagu too noor härrasmees ikka on.
Peale tööd kohtusime Reelikaga, et mu südamelt natukene mõranenud leivakoorukesi lahata ja jagadagi, ehk. Ilm püsis jätkuvalt müstiline ja udune ning terve hilisõhtu seiklesime justkui uneilmades. Suundusime Endlasse, Teatrikohvikusse, kust üsna peagi saime sappa nii Elvo, kui ka Taaveti ja Preediku. Vohh!.
+ + +
"IDIOOT"
(Dostojevski romaani ainetel, Eesti film, 2011)
Esimesed kaadrid tuletasid meelde Andrey Tarkovskiy' filmi "Stalker", edasisesse keerdus sisse Tarantinolikku järelmaitset ja järsku tundmust. Hämaruses istuvad inimesed kadusid minu ümbert, ja minu hingav olemus sai selle filmiga üheks. Lõpmatuseni. Tunneli lõpuni ja sealt rongiga edasi. Kõik kadus mu seest. Äsjane südamevalu lahtus suitsusõlmedesse ekraanilt, sealhulgas. Üle pika aja ma actually tundsin, kuidas aju ja mõttetaju puhkavad, hingavad filmi elurütmiga kõrvuti, teineteise embuses.
Eesti keelgi ei kõlanud "Idioodi" puhul ülearusena. See oli puhas. Ilus. Karge ja mõnus.
+ + +
Kogu tolle filmi olemus kummitab mind nüüd, nüüd, kus ma istun tööjuures ja põlveotsast seda kõike ette kirjutan, sest kuidagi mitte ei jaksa, ei tahagi teadvusetult molutada.
Olgu.
Kui olime jäänud viimasteks külastajateks garderoobi, märkasime tuttavaid nägusid. Taimar, Petsu ja Armin. Riided seljas ja valmis lahkuma, kalpsas nurga tagant välja Daniil, näol särav naeratus, justkui tõesti, TÕESTI polnud mitte midagi nende ~ kahe kuu jooksul toimunud meie vahel. Justkui mind oleks klaasist müüri taha suletud, ning seal ma seisan... mitte millestki enam aru ei saa. Aga... pärast seda, kui ta oli mind kallistanud, mõistsingi et ei taha tema puudutusi enam. Ei taha näha ega kuulda. Olen turris, tige ja härma on jäänud taas mu süda. Tahan vaid ruumi ja aega. Et maha rahuneda. Et sellest müürist läbi tungida, või hoopiski ringiga minna ja endale, just ENDALE teine tee ja eluolu leida.
Niisiis.
Liikusime edasi.
Viies Villem, kus sai ka filmi üle pikalt arutletud ja mõtiskletud, lisaks üleüldised meelelised ja huvitavaid teemasid läbi räägitud.
Ükskõik mis ja ükskõik kuhu, udu jäi ikka paigale.
Isegi pärast Taavetist ja Preedikust lahku minnes.
Isegi pärast Veerevat ja Reelikat teele saates.
Pärast hingematvas rõskuses koju jalutades.
+ + +
Olen lõpuks oma Muusa tagasi saanud.
Kunagi oli ta ühe inimese sees, siis aga jätkus ta iseseisva jõuna, ning lõpuks...
... ta põgenes mu juurest.
Arusaadav. Oleksin ise samamoodi tuhatnelja punuma pistnud.
Olin kohutav inimvare. Aastaid ja aastaid.
Inimvare, kes hävitas end mõtlematult ja kummalise mõnuga.
Alkohol. Valuvaigistid. Aspirin. Alkohol. Alkohol. Valuvaigistid. Alkohol.
Ma neelasin surma vabatahtlikult.
Mind ei peatanud mitte miski, liikusin vooluga kaasa, olles sõltuvuses valest "vabadusest".
Vabadusest, mis oli vaid illusioon; mõõtmatu käega katsumatu allikas, kuid ma siiski jooksin selle saba järele, täiesti pimesi; sest reaalsus oli liiga ere ja vali, liialt valus.
Olin sõltuvuses sellest maitsest mu suus, kehas, meeles ja vaimus.
Kas tead, millest ma räägin?.
Kas aimad õigesti?.
Võibolla...
... aga võibolla ka mitte.
Kadunud olemise maitse.
Ei olnud päeva, mil oleksin pedestalile astunud, eteldes noidsamu küsimus ikka ja taas.
Kuhu ma suundun?.
Mida ma tegelikult tahan?.
Kes on minu tõelised sõbrad?.
Elu või surm?.
Surm või elu?.
Mis?. Miks?. Millal?. Kuidas?.
Kes?. Kes ma tegelikult olen?.
Olin kaitsetu, kuigi mängisin vastupidist.
Hunt lambakarja keskel, kel rauast sõrad ja suu.
Ma ei ole üldiselt kergelt mõjutatav loomus, kuid sellel ajastul lubasin ma end käest ja lubasin sel kõigel minna. Andsin ära. Andsin alla.
Ma olin ropp ja ma olin tume.
Patustaja iseenese õnne, rõõmude ja heaolu vastu.
See kõik kestis kuni valju rahmakaga sai vastu sügaviku põhja end kukutatud. Olin juba eelnevalt seal käinud, sagedase külalisena oli minule eraldi laud ja toolgi valmis pandud, kuid...
... sellesse kõige erilisemasse ei olnud ma veel jõudnud, kuni tolle hetkeni.
Põhjatumasse põrgusse olin ma kutsutud ekspressrongiga.
Sel "ümbersünni" ajal olin valusalt karm ja aus iseendaga. Julmem, kui siin ettekandes. Mul lihtsalt ei jäänud muud üle, sest nii nagu see varem oli olnud ei saanud enam kesta. Siis. Saabus päev, kui kaitseinglid seadsid mu valiku ette. Ma olin seda oodanud, ja enam ei olnud valikut nii raske teha.
Elu või surm?.
Elu.
Ja see on olnud senini kõige õigem otsus, mida mul on tulnud langetada.
Nüüdseks on elujanu kasvanud möirgavaks tiigriks, ja mitte miski ei saa mind tõesti enam peatada.
Ja sedagi vaid positiivsuse ja optimismi võtmes. Ikka ja alati.
Kõike paremat soovides,
Rändaja.
