Kuid tegelikult tahtsin rääkida sellest, millise tundega, emotsiooniga ma isiklikult põhiliselt võitlen.
Vaikimisi.
Viha.
Või pigem Raev.
Olen tihti turris, sest mul on tunne, et olen ainus, kelle kaamerasilmad näevad, mis ümberringi toimub. Või suudan nähja kõrvalt, kuidas ma taas käitun teatud mustrite läbi, ja see ajab niisamuti turjakarvad püsti. Iseenda vastu, põhiliselt, ikka.
Kuidas inimesed üksteisega, loodusega, loomadega ja kogu ülejäänuga suhtlevad, näiteks.
Tean, et olen ise niisamuti vigu teinud, ja eks teen ka edaspidi. See on ju nooreks või/ja elujõuliseks isiksus olemine, eks?. Ning alatasa meeldetuletamine, et tegelikult on kõik võrdsed nõuab meeletut pingutust ja harjutust, kuid on seda ka väärt.
Kuid.
Ükskõikselt ja halastamatult hävitavad nad enese teelt kõik, mis neile ei meeldi või mida tahavad omada, endale saada.
See tuletab meelde üleeilset, sest hetkel on juba öö, kui ma seda kõike kirja panen.
Niisiis.
Peale tööd ootasin bussi, kus nägin Pärnu kesklinna bussijaama peatuses vaatepilti, kus kaks brünetti ja üks blond teismeline näitsik poetasid kambakesi asfaldile ühe tühja maiuse pakendi ning energiajoogi pudeli, sellest enne veel viimast nõudes. Oi kui palju nalja, põnevust (?) selline teguviis neile pakkus.
Isiklikult proovin omaenese prügi siiski enda kotti poetada, või tõesti "vaevaks" võtta ja prügikastini jalutada, mis sel juhul vaid paari sammu kaugusel oli. Tee mis tahad, laiskus on ju ometi nii kurnav, et võtab viimsegi väärikuse.
Sellekõigekohane lugu ka ::
Public Image LTD - Rise
No comments:
Post a Comment