Minu ümber on noored. Pidulised. Laulvad. Koju-küllaminejad. Eksinud ja leidjad. Kaks noormeest jagavad ühest karbist toitu, peitudes tühja bussipeatuse karkassi. On reede õhtu ja kesklinn hakkab saabuvale kärale vastu tulema, üles ärkama. Ja siiski tunnen end üksikuna, tühisena. Pisikese eksinud tähena keset mustavat ärevust. Vaid kirg loomise vastu; iha kunsti, lugemise ja kirjutamise vastu; ning lootus, põlev kutsumus filme teha hoiavad mind veel elus. Nood on minu õhk, mida ma hingan ja hindan, ja ilma nendeta ei ole mul hinge, ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma olen, pidevas muutuses.
Hilinenud number 7 võtab mind vastu sooja pahvakuga, mida teisedki rändurid sisse-välja hingavad. Seesama tühjus närib mu hinge, nöörides kinni mu kõri. Mitte ühtegi tuttavat nägu. Kõigil on kiire, küte-küte-küte. Ei ole aega minule mõelda, aga samas paljudest ei tunne enam puudust ka. Ei otsi kontakti, kui õiget tunnet ei ole, kui vaja ei ole. Eraklikkus pulbitseb jätkuvalt mu veenides ja kummalisel moel ma naudin seda...
Kas ma üldse veel tunnen ligimese embust, suudlusi, armu, tähelepanu, hellust, nii nagu tundsin nonde kahe kuu jooksul?.
Kas mulle antakse veel võimalust end avada, jagada, anda...
... või pigem, kas ma ise annan enesele selle võimaluse?.
Paramore - Decode
Kuidas õppida end armastama ja eriti veel... austama?.
Kuidas see kõik tuleb, toimib?.
Upun tuhandete küsimuste keerisesse, nende kiskjalikud hambad rebivad mind verele. Vastused, kus te olete?. Mil saabub teie päästev parv?.
Kuid hääl minus ütleb, et kui heidan kõrvale kõik kahtlused, annan probleemid ja muret tekitavad olukorrad vabaks, kaitseinglite ja Jumala hoolde, saab kõik korda. Tasapisi, samm-sammult. Sealjuures ise tegutsedes nii palju kui võimalik, sest ometigi siinilmas ei ole seda suurt "jumalikku" kätt, mis sinu eest malendeid liigutab ja õigeid nööre kulisside taga sikutab, ning asju juhtuma paneb. Ausalt, ma ei ole nii naiivne. Elu ei ole muinasjutt, ma ei ole ka sündinud hõbelusikas suus, kuldlusikast ammugi rääkimata. Sina ise pead samuti suure töö ära tegema, sest see on ainus viis, kuidas ellu jääda. Võidelda pea et meeleheitlikult, kuid ma siiralt usun, et võtmesõna on ka "kannatlikkus", ning just seda vajan ma iseenda juures rohkesti!. Järjekordne katsumus, mida enesele selgeks teha ning ära õppida.
Lootkem, et see mul õnnestub.
R.
No comments:
Post a Comment