11.november.2011

Seisan bussipeatuses ja suitsetan Domingo Cherry tubakat. Sajab üsna kummastavat vihma, nähtamatut, kuid tunnen seda oma kergkülmetavail, paljail kätel.

Minu ümber on noored. Pidulised. Laulvad. Koju-küllaminejad. Eksinud ja leidjad. Kaks noormeest jagavad ühest karbist toitu, peitudes tühja bussipeatuse karkassi. On reede õhtu ja kesklinn hakkab saabuvale kärale vastu tulema, üles ärkama. Ja siiski tunnen end üksikuna, tühisena. Pisikese eksinud tähena keset mustavat ärevust. Vaid kirg loomise vastu; iha kunsti, lugemise ja kirjutamise vastu; ning lootus, põlev kutsumus filme teha hoiavad mind veel elus. Nood on minu õhk, mida ma hingan ja hindan, ja ilma nendeta ei ole mul hinge, ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma olen, pidevas muutuses.

Hilinenud number 7 võtab mind vastu sooja pahvakuga, mida teisedki rändurid sisse-välja hingavad. Seesama tühjus närib mu hinge, nöörides kinni mu kõri. Mitte ühtegi tuttavat nägu. Kõigil on kiire, küte-küte-küte. Ei ole aega minule mõelda, aga samas paljudest ei tunne enam puudust ka. Ei otsi kontakti, kui õiget tunnet ei ole, kui vaja ei ole. Eraklikkus pulbitseb jätkuvalt mu veenides ja kummalisel moel ma naudin seda...

Kas ma üldse veel tunnen ligimese embust, suudlusi, armu, tähelepanu, hellust, nii nagu tundsin nonde kahe kuu jooksul?.
Kas mulle antakse veel võimalust end avada, jagada, anda...
... või pigem, kas ma ise annan enesele selle võimaluse?.

Paramore - Decode

Kuidas õppida end armastama ja eriti veel... austama?.

Kuidas see kõik tuleb, toimib?.

Upun tuhandete küsimuste keerisesse, nende kiskjalikud hambad rebivad mind verele. Vastused, kus te olete?. Mil saabub teie päästev parv?.

Kuid hääl minus ütleb, et kui heidan kõrvale kõik kahtlused, annan probleemid ja muret tekitavad olukorrad vabaks, kaitseinglite ja Jumala hoolde, saab kõik korda. Tasapisi, samm-sammult. Sealjuures ise tegutsedes nii palju kui võimalik, sest ometigi siinilmas ei ole seda suurt "jumalikku" kätt, mis sinu eest malendeid liigutab ja õigeid nööre kulisside taga sikutab, ning asju juhtuma paneb. Ausalt, ma ei ole nii naiivne. Elu ei ole muinasjutt, ma ei ole ka sündinud hõbelusikas suus, kuldlusikast ammugi rääkimata. Sina ise pead samuti suure töö ära tegema, sest see on ainus viis, kuidas ellu jääda. Võidelda pea et meeleheitlikult, kuid ma siiralt usun, et võtmesõna on ka "kannatlikkus", ning just seda vajan ma iseenda juures rohkesti!. Järjekordne katsumus, mida enesele selgeks teha ning ära õppida.

Lootkem, et see mul õnnestub.

R.

06.november.2011

Nii õudne kass on peal, et lausa jookse mööda seinu üles. Hinges kripeldab ja mis veelgi enam, ma olin unustanud mida tõeline südamevalu tähendab...

No kuidagi ei saa aru, kuidas üks inimene suudab käituda justkui tõepoolest mitte midagi poleks juhtunud meie vahel. Justkui kõik see aeg oleme olnud vaid väga head sõbrad. Tal puudub igasugune vastutustunne ja jätkuvalt särab nagu väike päike. Fakk you!. Ei, see ei ole kadedus, ma lihtsalt ei saa temast aru!. Also, ta meenutab mulle mind ennast, justkui peegel minevikku ja see teeb haiget, kuid on samas ka hea meeldetuletus, et millisesse auku ma tagasi langeda ei tohi ja ei saa!. See kõik teeb jätkuvalt, kuigi, nii kurjaks et sure või ära.

& Sheri...
Oh Sheri, Sheri, Sheri.
Ma loodan, et ta tollele teisele neiule haiget ei tee, ausalt. Too noor naine on nii keeruline, samas nii lihtne. Ei taha ussitada ka, pole nagu minu "stiil" ja see ei too mitte kui midagi head ja muidugi olen armukade, aga astusin oma sammu, mis tähendab Sheri ära kustutamist Facebookist ja MSN'ist, enda elustki. See on üks väga hirmuäratav skill, anne, aga vahetevahel on minu eneseheaolu nimel seda vaja teha. See mis oli, oli, ning nüüd on ta taas minujaoks vaid unistus ning võõras inimene.

Igatsen alice nine - Sleepwalker'it ::

R.

02.november.2011

• Olen koristanud köögi, valmistanud vürtsise paja ja maitsva magustoidu.
• Üksi kodus ja köögis, kuulan Massive Attack'i, joon musta-musta teed, jahtunud, piima ja suhkruga.
• Suitsetan oma viimset tubakat, hambad kihelevad enama järele.
• Kui välja arvata vaibuv viha, äng ning arusaamatus, siis justkui toda kahte viimast kuud oma sündmustega poleks olnudki vahepeal.

Kuradima palju on toimunud, enamasti ka head, kuid sellest hiljem, kui üldse.

Mu enese aju ajab mu hulluks. Ta mängib mulle ette kummastavaid unelmaid ja seiku, lubades erinevatel stsenaariumeil esile tungida. Screenplays for what?. Hea küsimus.

Jälgin köögiaknast koomale tõmbuva öö liiklust. Ootan talve, et too rahutus minu seest saaks lõpuks lumetormidesse vabaks, kuid ma ometigi tean, et lume sulamisel ujub ta taas pinnale, ükskõik kuidas ma ei sooviks, et too tagasi ei tuleks ja lumi jääks.

Ultramelanhool - Mustad Linnud

R.

28.oktoober.2011 Mõtteid

• Olen inimestes pettunud, kuid elu teeb omad korrektuurid ning suudab mind jätkuvalt ka meeldivalt üllatada. Tore on teada, et olen teatud inimestel ikka veel meeles, kuigi pole omavahel aastaid suhelnud.
• Olen ka tähele pannud, et mul on mingisugune kummaline tõmme Mihklite poole. Mitte kõikide, aga selliste... eriliste. (:
• Fantastiline unemuusika on Dir en Grey vaiksemad lood. Kyo hääl on võrratu!.

28.oktoober.2011

Olen ikka rääkinud, et kadedust tunnen harva ja tihtipeale tugeva empaatina tunnen teiste oma, kuid olen õppinud seda kontrollima, filtreerima, blokeerima isegi kui vaja.
Kuid tegelikult tahtsin rääkida sellest, millise tundega, emotsiooniga ma isiklikult põhiliselt võitlen.
Vaikimisi.

Viha.
Või pigem Raev.
Olen tihti turris, sest mul on tunne, et olen ainus, kelle kaamerasilmad näevad, mis ümberringi toimub. Või suudan nähja kõrvalt, kuidas ma taas käitun teatud mustrite läbi, ja see ajab niisamuti turjakarvad püsti. Iseenda vastu, põhiliselt, ikka.
Kuidas inimesed üksteisega, loodusega, loomadega ja kogu ülejäänuga suhtlevad, näiteks.

Tean, et olen ise niisamuti vigu teinud, ja eks teen ka edaspidi. See on ju nooreks või/ja elujõuliseks isiksus olemine, eks?. Ning alatasa meeldetuletamine, et tegelikult on kõik võrdsed nõuab meeletut pingutust ja harjutust, kuid on seda ka väärt.
Kuid.
Ükskõikselt ja halastamatult hävitavad nad enese teelt kõik, mis neile ei meeldi või mida tahavad omada, endale saada.

See tuletab meelde üleeilset, sest hetkel on juba öö, kui ma seda kõike kirja panen.
Niisiis.
Peale tööd ootasin bussi, kus nägin Pärnu kesklinna bussijaama peatuses vaatepilti, kus kaks brünetti ja üks blond teismeline näitsik poetasid kambakesi asfaldile ühe tühja maiuse pakendi ning energiajoogi pudeli, sellest enne veel viimast nõudes. Oi kui palju nalja, põnevust (?) selline teguviis neile pakkus.

Isiklikult proovin omaenese prügi siiski enda kotti poetada, või tõesti "vaevaks" võtta ja prügikastini jalutada, mis sel juhul vaid paari sammu kaugusel oli. Tee mis tahad, laiskus on ju ometi nii kurnav, et võtab viimsegi väärikuse.

Sellekõigekohane lugu ka ::

Public Image LTD - Rise